Cabo Verde - NO STRESS

Otsustasime Kadriga kõledast ja pimedast Eestist soojale maale päikest otsima minna. Idee sain meie Andreselt, kes Cabo Verdes varem käinud. Järgnevalt kokkuvõte Jõulueelsest reisist. Kes lõpuni ei viitsi lugeda, siis märksõnad on järgmised: päike, tuul, turvalisus, hea teenindus, sõbralikkus, Euroopaliku teenindusega Aafrika, surf, lained: 10 palli süsteemis hinnanguks kümme. Julgen soovitada. Seega lugege ikka algusest lõpuni läbi.

Käisime siis siin: http://en.wikipedia.org/wiki/Sal,_Cape_Verde
Lühivalik piltidest on siin:

http://picasaweb.google.com/102975559700620567865/CaboVerdeDecember2011#

Reisikiri:
12.12.11 Finnmatkad kaudu broneeritud reis algas 12.12.11 varahommikul Vanta Lennujaamast. Eelmine õhtu tulime juba laevaga Helsingisse. Ca 6.5h lendu, Tenerifel lennuki tankimine ja meeskonna vahetus. Kokku 10 h lendu ja olimegi TUI reisiga Cabo Verdes, SAL-i saarel. Hotelli jõudsime jeebiga. Buss oli juba soomlasi täis. Hotelliks valisime All Inclusive Club Riu Funana, kohaliku klassi järgi 5 tärni. Üks võinmalik link hotel infole on siin:
http://www.thomson.co.uk/destinations/africa/cape-verde/cape-verde-islands/santa-maria-cape-verde-isl/hotels/clubhotel-riu-funana.html
Tegu tegelikult kahe hotelliga, mis kokku ehitatud ja kõik teenused ristkasutuses. Aklimatiseerumine ja kohalike oludega tutvumine.
13.12.11
Hommikusöök, väike tiir rannas Surf-Zone surfiklubis. Tuule prognoos viletsavõitu, ca 10-12 knotsi. Suurte asjadega oleks sõita saanud. Läksime kogu soomlaste grupiga giidi saatel Santa Maria külla kohalikku eluolu uurima. Küla asus ca 2-3 km kaugusel hotellist. Põhiliselt turistide tarbeks ehitatud kuurort. Leidsin üles ka küla ainukese tasuta Wifi. Hotellis on netiühendus kallis, 3EUR/15 min või 100 EUR/24h.
Sal saar, nii nagu kogu Cabo Verde saarestik, on vulkaanilise päritoluga. Sal saare nimi tuleneb seal kaevandatud soolast. Tegu oli kõrbesaarega, kõik elav ja kasvav on mujalt sisse toodud. Santa Maria keskuse rannas oli veel mitmeid surfilaenutusi. Mistral tundus kõige suurema laudade valikuga. Lisaks palju Kite õpetajaid. Santa Maria rannaäärsed hotellid olid ka suuremalt jaolt ennast mingisuguse surfilaenutuse või kooliga varustatud. Hinnad Dahabiga samas suurusjärgus. Valuutana eelistatakse eurot.
NO STRESS. See on Cabo Verde elustiil. Tulite siia, ärge põdege kui kõik minuti pealt ei suju. Pole ju kuhugi kiiret. 24/7/365, 24+ kraadi vesi ja õhk. Nii et pole tõesti kiiret. Aastas pidi ka 7cm vihma sadama. Aafrika rannikuni ca 500 km, Brasiiliasse ca 3h lennuaega. Seega logistiliselt väga heas kohas.
SAL saar ja Santa Maria on väga hea surfikoht. Valida on erinevate spottide vahel. Meie RIU hotelli lähedal on kuulus lainekoht PONTA PRETA. Seal oli hiljuti mingi lainelaua Maailma CUP. Sinna tulevad ka teatud tingimuste korral suured, kuni 10m lained, mis siis Kalda all murduvad ja on meeilskohaks proffidele. Pnta Pretast edasi põhja poole on wave purjelaudurite hea koht. Seal side-shore ja pikk liivarand.
Otsustasin esimene päev merele mitte minna, vaid tutvuda ümbruskonnaga ja nautida lõunamaist keskkonda. Santa Maria lahes olid mõned laudurid suurte asjadega peal ja glissisid. Võtsime rahulikult. Eesti pimedust tuli lihtsalt välja puhata.
Õhtul super hea kalarestoran. Valge vein siin just suurem asi ei ole aga igasugu kokteile ja pikki jooke kannatab tarbida. Punane vein ka täitsa OK. Kuna kõik tuleb kas kraanist või suvalise leti tagant küsides, siis vett eriti ei joonud. Minu lemmikuks oli täiendava sidruni mahlaga CubaLibre ja Kadrile PinaColada. Päike oli täna vinene ja pilve taga. Sellegipoolest sai kehale punase tooni peale.
Finnmatkad giidi arvates on see maailma parim paik puhkamiseks. Peab temaga ühinema. Võrreldes Egiptuse teenindusega on siin ikka suur vahe paremuse suunas. Puudub pealetükkiv teeninduse stiil ja kõik kuidagi sujub väga hästi. Siin on ka naisterahvad inimesed. Lisaks tore teenindajate naeratus.
Hommseks lubas 20 knotsi tuult ja pilvede hajumist.
14.12.11
Tuul puhus üle 20 knotsi. Kerge hommikusöök ja randa. Laenutuses võtsin kolme päeva paketi koos kindlustusega. Kokku 140EUR. Valik oli lai, igat asja ca 1-2 eksemplari. Seega pidi hommikul kärme olema ja kohe õiged asjad valima. Põhiliselt Northi purjed, Fanatic, Tiga ja Tabou lauad.
Alustasin 5.7 ja 125L . Peale tundi sõitu vahetasin selle 115 fanatiku vastu. Oli kogu aeg väike ülepurjestus. Proovisin korraks ka 5.3 aga see ei vedanud tuhkagi. Siis võtsin 5.7 tagasi. Hommikupoolikul ca 1,5h pidevat sõitu. Tuul on selles spotis kogu aeg Off Shore, seega suhteliselt flat. Sõidusuund on hotelli rannast Ponta Preta tipu suunas. Kaugemale sellest tipust ei lubatud sõita. Samuti tipus olevatele suurtele lainetele keelati laenutuses minna. Seal murduvad lained olid ca 3-4 meetrised ja vaibuvad laavakividele nii et ega eluga sealt ei pääse. Tipust natuke RIU hotelli poole on aga ilus liivane WAVE spot kuhu suured lained otse sisse tulevad. Seal on kohvik ning ka eelnevalt mainitud võistluspaik. Kuna mingit turvat ja valvet normaalajal seal ei ole, siis peale hullude lainelaudurite seal teisi ei olnud.
Peale lõunat tuul andis veidi järele. Võtsin prooviks 115L Tiga slallika ja 6.2. Sallika jaoks oli aga tuult palju, meri tsopine, viskas ja peksis nii et võtsin väiksema laua tagasi. Kokku ca 2.5h sõiduaega. Kätel ka esimesed villid. Õhtul Grilli restorani erimenüü. Läksime Kadriga õhtupoolikul piki randa jalutades õhtust Santa Mariat uudistama. Tuul oli päris tugev. Santa Maria lahes oli täielik tsopp, suured murdlained ja ON shore. Seega seal ei oleks eriti mõnus olnud sõita. Neeme tipus oli terve hulk lohetajaid koolitust tegemas.
Nägime päris ägedat vaatepilti vees hullavatest noortest: Lohe-paarist. Nimelt oli tibi klammerdunud poisi selga, käed ümber kaela ja jalad ümber poisi puusade. Nii nad siis sõitsid –liuglesid kahekesi lainetes ja hüppasid. Eks siit ka selgitus LOHE populaarsuse tõusule. Tegin neist ka paar pilti.
15.12.11
Kindad kätte ning merele. Puhus mõnus 20-22 knotsi. Võtsin alustuseks 105 Fanaticu, Northi 5.7. Liikus päris hästi. Ka jibed hakkasid juba päris OK tulema. Ca 2h sõitu, vahele mõned joogipausid. Kogu aeg glissis.
Peale lõunat vahetasin laua Tabou 105 rocketi vastu. Purjeks sama 5.7. Kaugelt vaadates olid Ponta Pretas ikka väga suured lained. Lähedale ei läinud. Väga hea sett selle ilma jaoks. Rocket liikus palju kergemalt ja oli lihtne manooverdustel.
Mõnusat sõitu jätkus veel ca 1.5h. Käed päris katki, kindad ei aidanud. Kordaläinud surfipäev. Päike jättis näkku ka punetava jälje.
16.12.11
Hotellis hakati jõulukuuske ehtima. Siin ikka NO STRESS. Otsustasin, et säästan käsi, puhkan ja merele täna ei lähe. Õnnestus Finnmatkad giidi moosida ning sebisin meile saare tuuri. Kuna tuur algas alles peale lõunat, siis läksime Kadriga mööda randa Ponta Pretat uudistama. Selgus, et sinna ei olegi väga pikk maa, ca 15 min. hotelli rannast mööda liiva jalutada. Vahepeal ilus suur liiva luide. Nautisime suurtes, kaldale rulluvates murdlainetes ujumist. Kohal olid ka lainelaudurid, kes tegid ägedaid trikke.
Saare tuur toimus jeepidel. Sõitsime läbi suurema osa saarest, vahepeal mõned peatused. Ilus vaatamisväärsus on saare loodeosas paiknev Buracona kalju. Ookeani poolt laavakivisse uuristatud käigud ja kanalid, seal liikuv tohutu veemass on omaette vaatamisväärsus. Nagu mingis aarete saare filmis avanev vaatepilt. Edasi läbi kõrbe saare keskusse Esparagosesse, sealt Salt Point vulkaani kraatris olevasse soolakaevandusse. Tänaseks on seal soola kaevandamine peaaegu lõpetatud, vaid näidiskaevandus turistide ja mingite massaazi-ilusalongide tarbeks. Ookeani vesi tungib läbi pinnase kraatrisse, kus see siis aurub ja sool välja ladestub. Kraatri pind ise on 10 m allpool merepinda. Käisime kogu seltskonnaga ka nendes tiikides ujumas. Soola sisaldus ca 26% ehk ujud kui ess vee peal. Basseinide põhjas on soojem kiht, mis tekib mudas mingi soolade reaktsiooni tulemusena. Soola maha pesta ei soovitatud, sest muidu jääd ilma selle noorendavast toimest. Nii ka tegime. Kõik naised tundusid kohe 5.a. nooremad. Soola bassein oleks ära kulunud ka suuremale osale RIU hotelli klientidest. Eesti inimesed oleksid kõik iludused. Saare eluolust saime veel teada, et siin on lubatud mitme naise pidamine. Et aga asi võrdne oleks siis on lubatud ka mitme mehe pidamine.
Teised saared pidid olema rohelisemad, mis tähendab et on esindatud maod, skorpionid, sääsed ja muud toredad elukad. Surfivõimalused pidid kõige paremad olema aga just SAL saarel. Enne õhtusööki veel JACUSI ehk mullivann ja seda tähistaeva all.
Hotellis on igal õhtul mingi show proffide näitlejatega. Saart iseloomustab Aafrika stiil ja eluolu aga eruoopalik keskkond ja ellusuhtumine. Veelkord kiidusõnad hotelli aadressil. Märkamatult toimib kõik taustal ülihästi. Õhtul oli hotelli pargis ka mingi laat-karneval. Live kitarrimuusika, maailjad, murumängud, tutvustati saare kultuuri ja iidseid oskusi. Üks kokk demonstreeris puuviljadest igasugu kujundite mesterdamisega. Väga mõnus päev.
17.12.11
Kuuse alla oli tekkindu hunnik kingitusi. Meenuvad jälle jõulud. Asjad kaasa ja klubisse. Puhus nõrgem tuul, ca 15 knotsi. Olin klubis esimene kuigu kell 10.30. Reserveerisin endale kõige suurema purje 8.1 purje ja tiga 115 slallika. Kuigi kalda all tundus tuult vähe, siis selle seti jaoks olid tingimused ideaalsed. Sõitsin kokku pea 3h, oli ühtlane sile vesti, laine praktiliselt olematu. Mingi aeg tuul tõstis aga polnud probleemi, saigi parema krüssunurga ja Ponta prettale lähemale sõita. Päris lainetesse Ponta Prettas siiski ei julgenud minna, seal olid juba paari meetrised mäed Kalda poole kimamas. Kuni lõunani üliäge päev, kogu aeg glissis. Kahju, et GPS Eestisse maha jäi, seega tõendusmaterjal puudulik. Kadri võttis ka rendist suure svertlaua ja väikese purje ning toimetas päris tegusalt. Kohalikud ka kiitsid ning soovitasid kohe trapetsiga edasi treenida. Lõuna venis natuke pikemaks, peale sööki ka ca 30min lebamist.
Klubisse tagasi minnes oli aga minu laud juba merel. Võtsin 115 rocketi, sellel kahtlaslet väike uim all aga otsustasin siiski proovida. Ja see oli viga. Sain küll käima aga ainult Brasiilia poole. Oli tükk tegu, et kaldale vastu tuult tagasi saada. Enne klubi sulgemist sain veel ühe teise slallikaga sõita aga midagi oli seal viltu. All oli freeride jama uim, jalaasad päkapiku omad sest polnud aega reguleerida. Kokkuvõttes päeva teine pool suhteliselt nõme. Olukorra päästsid kaks Pinacoladot ja siis tuli rahu maapeale tagasi. Õhtul Grillirestoran.
18.12.11
Viimane täispikk päev. Kuigi puhus päris hästi, siis otsustasin oma rakkus käsi ravida ja viimast päeva päikese käes nautida. Käisime Kadriga uuesti Ponta Pretas, tegime pilte ja võtsime päikest. Peale lõunat käisime veel Santa Marias. Kokku tuli oma 18-20 km, põhiliselt liivas jalutamist. Põlesin õhtuks natuke ka ära. Õnneks pehmendavad kreemid aitasid. Õhtul aasia köögiga teemarestoran.
Igal õhtul toimus ka mingi show. Jutu ja piltidega seda edasi anda on võimatu, olid aga väga ägedad tantsud ja trummishow. On ikka imetlusväärne, kuidas aafriklased painduvad ja tantsida oskavad.
19.12.11
Kuni lõunani nautisime basseini ääres päikest ja ümbritsevat keskkonda, pakkisime asjad ja siis bussi. Reis tagasi kulges ka ootuspäraselt: lennukis magamata öö ja siis hommikul Helsinkist laevaga Tallinna. Ka siin oli soe, +3 kraadi, lörts pime ja kõle.
Kokkuvõttesk väga mõnus jõulueelne puhkus. Sinna peab kindlasti tagasi minema, süsteem on nüüd teada. Lennukis oli veel teisigi eestlasi, üks lohetaja ka oma varustusega kohal. Nime unustasin küsida. Tema oli võtnud viimase minuti pakkumise ja oli sebinud kogu oma lohevarustuse ka tava pagasina kohale.Elas kuskil Santa Maria hotellis ja oli põhiliselt seal lahes ning teisel pool saart lainetes. Uurisin ka giidilt surfikama transpordi võimalusi. See pidi olema korraldatav, võibolla mingi lisatasu eest. Üks soomlane vedas oma lainelaua Helsingisse kaasa ning asi tundus toimivat.
NO STRESS.
EST188, Rain

Teisipäev

Eile käsisime ühes kohas sõitmas. Päris lõbus oli, kuigi tuul oli prognoositust oluliselt vaiksem. Tegelikult prognoosi vist väga polnudki. Sõita siiski sai. Lauaga ja praamiga. Koht oli tore, seltskonnast rääkimata. Kui tuult jälle lubatakse, siis läheme veel.

Pärnu slall number 6

Sel korral siis klappis kõik enam vähem. Oli nädalavahetus ja oli ka tuul, mis sest, et puhus otse Kullikasse sisse ja vesi tundus juba vaadates väga auklik. Purjeks sai 7.6 ja laud 98 Manta. Kodutöö oli kah tehtud, tundus, et peaks sõitma Pärnu rannas, aga Jüri arvas, et Pärnus võib loodekaga tünga saada. Aga et kodutöö oli tehtud, siis oli plaanis vaadata, kuhu vana rebane sõitma läheb ja sinna järgi minna. Selle Pärnu jutuga muidugi pettis ta mind nii palju ära, et olin veendunud, et head sõidukohad on kusagil kullikast lõuna pool, mis seega oleks pidanud olema tuulele rohkem avatud. Olin veendunud, et kusagil seal on ka sobiv lahesopp, mis chopi maha tõmbab.

Vette jõudsin enam vähem täpselt stardi ajaks, kahjuks esimesed 15 minutit tuult väga polnud. Ja nii ma kalda all tiksudes Jürka silmist kaotasin. Aga ma olin päris veendunud (vähemalt alguses), et Pärnusse keegi ei läinud. Uimeks olin pannud SL39 , seega oli päris raske selles pudrus krüssata. Tundus, et on mõistlik paremal halsil max kiirust proovida, sest Kullikast vasakul oleva kivihunniku tagant (pärast tuli välja, et see on muul?) sai päris sileda peal alla lasta, kuni pillirooni välja. Pärast keegi rääkis, et seal on ikka kive ka, ise ühelegi pihta ei saanud, ja ei näinud neid ka. See oli siis see, mis jäi sellest päevast positiivse poole peale

Kullikas sõiduga oli see probleem, et sinna muuli taha enam tuult väga ei jätkunud ja seega mingit erilist kiirust siiski ei tundnud. Paaril korral proovisin veel ka Kullikast välja krüssata, aga igal sellisel katsel sai mingil hetkel chopis trampimisest nii kõrini, et sobiva puhanguga lasin siiski randa tagasi. Vasakuga oli tuult muidugi päris palju, aga ka chop oli selline, et mingit arvestatavat kiirust sisse ei saanud. Veest välja loopis kohatine tugev ülepurjestus muidugi päris hästi. Ja võrke ikka oli ka südamest pandud. Tublid mehed need Pärnu kalurist.

Pärast selgus, et vana rebane oli siiski kohe jutiga Pärnusse muuli alla läinud. Ja ega seal muuli all ju nii hea poleks olnud, kui kogu punt oleks sinna sõitnud.

Sõitsin ka sel korral siis kogu võistluse ühe jutiga maha. Ma ei kujuta ette, et ma niisama sellise varustusega sellises chopis viitsiksin kolm tundi järjest sõita. Päris väsitav, eriti vaimselt. Kaldal selgus, et kogu pingutus oli olnud asjata, sest millegipärast ei salvestanud GPS andmeid ja seega sain võistlusel viimase koha. Ei saanudki aru, milles asi, speediguru doktor Kask diagnoosis, et äkki oli kogemata sõidu ajal GPSi klahvilukk maha läinud, sest veekindel kott, mida kasutan on äkki liiga kitsas. Ehk et riist iseenesest on korras, viga on kottides!

Päev lõppes sellega, et koju sõites lasti raadiost kaks korda "El Bimbo on see mees", Vello Orumetsa esituses. Vot nii!

PS. Kodus leidsin GPSist muidugi sobiliku faili üles. Väga huvitav fail, seal olid koos (ühes failis!) tulemused eelmisest juulis peetud Pärnu speedist (umbes 30 minutit võistlusest), siis paari muu päeva tulemused ja lõpuks ka selle nädalavahetuse tulemused. Aga vist mitte päris täielikud, mõne koha peal on päris pikka aega auk, kuigi ma kogu aeg sõitsin. Nende aukude tulemused on vist nendes väikestes failides, mille kohtunik Margo kõlbmatuteks tunnistas. Ei teagi, mis värk on. Doktor Kask uurib asja ja katsub vajaliku info välja pigistada.

Katia lubas rohkem kui andis

Otse Ameerikast kohale tuisanud Katia lubas rohkem kui andis. Mis seal salata, ega läänekaartest puhuvaid kõvasid tuuli pole sel suvel just palju antud. Seega olid ootused päris suured. 13. sept oligi Katia kohal, kahjuks Vääna minekuks polnud põhjust, sest tuul oli päris edelast või isegi lõunast. Seega sai sõidukohaks valitud Püünsi, ilmselt põhjakaldal üks väheseid kohti, kus sel päeval siiski enam vähem sõita sai. 85 ja 4.7. Algus oli päris hea, kui puhus edelast ja sai karide pealt üle lasta, alguses oli isegi lainet hüppamiseks. Pärast, kui tuul keeras, olid tingimused nagu sellise kursiga Püünsis ikka- jälk chop. Kokku tuli oma viis tundi, kuigi oli väga ebameeldiv chop ja tuule tugevus kõikus päris palju.

Tundus, et järgmine päev peaks tulema oluliselt parem. Kahjuks jälle Katia ei täitnud ootusi, jälle polnud põhjust Vääna minna. Kuna tuul oli siiski pisut rohkem lääne poole, siis sai kohaks valitud Pirita. Tuul oli tõepoolest oluliselt tugevam kui eelmisel päeval, aga samas olid ka tuuleagud suuremad. 85 ja 4.2. Merel oli päris vastik chop, kalda all ka laine, aga seal oli jällegi tuult vähevõitu. Kui pagiga vedas, siis sai tegelikult päris hästi hüpata, kokku umbes 2 tundi.

Kolmandal päeva lubas Katia tulla päris läänest. Seega oli kindel plaan ikkagi Vääna jõuda. Aga hommikul Pirital oli jällegi selgelt näha, et Katia paneb ikka samamoodi edelast. Seega jäime Kentiga ikkagi Piritale. Sõitmiseks oli tuult küllaga, kuigi tiksumise ja glissi vahekord oli lubamatult tiksumise poole kaldu. Seega mõne aja pärast sai veivikad slalli asjade vastu vahetatud, 98 ja 6.5. Slallikas muidugi toimis sellise pagitava tuulega päris hästi. Aga kuna Katia kogu aeg suunda muutis, siis oli merel tee päris auklik ja välja minek just midagi lõbusat polnud. Merelt tagasi seevastu sai pisut siiski lainet valida ja päris hea hooga lennata. Kokku siis umbes 1.5 tundi veivikat ja tunnike slalli.

Mida siis kokkuvõtteks öelda? Katia oli väga äkiline ja närviline, väsitas päris ära. Eks nende Ameerika Katiadega on nagu ikka, tunduvad parematena, kui tegelikult on. Seega järgmisena tahaks midagi kodumaist, ühtlasemat ja ettearvatavamat. Eelistame Salmet ja Mallet! Aga oleme ikka valmis, kui juhuslikult jälle mõni ameerika "Katia" siia ära eksib.

Kuidas teha sitast saia

Tabou laudade omanikud on kurtnud, et nende laudade jala-aasad ei kõlba kusagile, sest need hõõruvad jalgu. Eriti tugevasti just külgede pealt. Mul endal on õnnestunud sel suvel juba kahed villid saada. Kõige lihtsam lahendus on muidugi osta mõne muu tootja jala-aasad. Nii ma ise esimese hooga teha otsustasingi. Ostsin Fanaticu aasad, mis on minu senise kogemuse põhja väga mugavad ja ei hõõru. Kodus panin need Tabou aasade kõrvale ja selgus, et need on identsed. Ainus vahe on see, et Fanaticu aasade otstes olevad kruvide pesad on sisemistes aukudes ja selles asendis katab aasade pehmenduse neopreen kogu jala-aasa. Tabou aasadel on need aga välimises asendis ja nii ei kata neopreen kogu jala-aasa. Segane jutt? Allpool õpetus käsitööhuvilistele Tabou omanikele:

A) Tabou jala-aasad näevad alltpoolt välja sellised (kruvide pesad on välimistes aukudes)

B) Et neist saaks Fanatiu jala aasad, tuleb kruvikeerajaga välja kangutada plastikust kruvide pesad

C ja D) Kruvipesad tuleb panna sisemisse asendisse ja suruda pessa tagasi

E) tulemuseks näevad Tabou jala-aasad pealt välja samasugused nagu.........

F) ...........Fanaticu jala-aasad.

Hoopis pehmem ja kuivem tunne!

Pärnu slall, 4. etapp

Hommikul oli ainus ennustus, mis Pärnusse tuult näitas, windguru. Aga kuna Jüri kinnitas, et tuul on olemas, ja Jürit me usume, siis ei jäänud muud üle, kui Pärnu slallile minna. Kogu tee sadas vahelduva eduga ja tuult ei paistnud kusagilt. Ka Pärnu rannas ei olnud kell 13, esimese võimaliku stardi ajal erilist tuult. Aga taevas hakkas järjest selgemaks minema ja seega oli lootust, et saab kena sõidupäeva. Mõne aja pärast siis pandigi nagu lülitist tuul puhuma ja lipp lasti alla.

Pärnakad üllatavad järjest uute "formaatidega". Sel korral oli siis selline võistlus, et sõita võis kuidas iganes, aga mitte nii, nagu koosolekul teadete tahvlile joonistati. Nimelt oleks pidanud nagu vasakuga startima suunaga muuli poole (minu arust on pärnus muul ainult jõe suudmes), aga kõik võistlejad suundusid nagu üks mees stardiliinist muuli poole ja jäid vette starti ootama. See tundus isegi loogiline, sest enne starti oli rada lühemaks tõmmatud ja esimene suur punane märk oli kohe stardiliini alla toodud? Ma ise tiirutasin stardiliini lähedal, stardiliinist Raeküla pool ja ootasin, millal siis lipud lehvima hakkavad. Kuna kaatrit vees polnud, siis oli lippudega kohtunik kaldal umbes 400 m kaugusel ja nii ma need lipud esimese hooga maha magasingi (ega peale 3 minuti lipu, milleks oli suur Fanaticu lipp, teisi ei näinudki kõikides sõitudes). Ja see mind päästis, ühel hetkel hakkas kogu punt paremaga liinile sõitma. Kõige ees sõitsid Karmo ja Annika, aga nad sõitsid üle liini ja tegid jibe ning startisid vasakuga, nii nagu koosolekul räägiti ja seinale joonistati. Ülejäänud punt sõitis aga paremaga üle liini selle märgi suunas, mis pidi olema 2. märk. Kuna olin niikuinii starti hiljaks jäänud, siis sõitsin, suu ammuli, neile järele, lihtsalt, et aru saada, mis toimub. Pärast selgus, et selles sõidus polnudki vahet, kuidas sõita. Kõige lahedam oli see, et need kaks, kes õiget rada sõitsid said DNF-id, mis hiljem redressideks ümber tehti (miks tehti, kui need kaks kohtuniku arvates valet rada sõitsid??), ülejäänud, kes millegipärast rajaskeemist erinevalt sõitsid, karistada ei saanud. Ja üldse sõidetigi ülejäänud sõidud nii, mis siis, et staabis oli seinal skeem, mis sellele üldse ei vastanud . Miks kõik niimoodi üldse sõitma hakkasid, kuidas selle peale tulid, jäigi mulle lõpuni arusaamatuks. Väga kihvt see polnud, võiks ikka enne täpselt kokku leppida, mis rada sõidetakse.

Muidu oli tore, tuul puhus hästi, kokku saime siis 7 sõitu. Tagasihoidlik soovitus edaspidiseks, stadiliini märgid võiks olla pisut suuremad, jube raske on liini kaugust hinnata, kui märki näeb alles 20. sekundit enne starti. Ja siis lipud võiks pisut suuremad olla, kui kohtunik on mitmesaja meetri kaugusel, või siis veel parem ikkagi mingi kaatri variant. Muidu suur tänu Pärnakatele, ega midagi halvasti ju polnudki, v.a see rajavärk.

Eestlase Defi-nitsioon 2011

Eestlane ei maga ja aeglane ei torma! (video)

Eestlane on aeglane oma mõtetes ja liigutustes -PARIM ON ALLES EES!

Eestlane on uudishimulik ja liigub ringi aeglaselt erinevatel vahenditel, puhates nii kaunis Bekaa orus kui ka Prantsusmaa imekaunil lõunakaldal Gruissanis.

Kuna eestlane olla on "uhke ja hää", siis nii see on ja nii see jääb.

TARK EI TORMA!

"Võtame mönuga" ja kui tööd on rohkem, siis on ka MÖNU ROHKEM!

"Jõudu tööle!"- sest töö ja kiire on meie pärisosa elust!

"Aeg Maha" näitab kohtunik, teadmata veel, et mängu võidu otsustas just see hetk ajas.

Hang Loose (ka see möödub, rippuge vabalt poomi küljes)

3 tundi puhast jazzi (Pärnu Slalli 3. etapp)

Eile oli Pärnus nii tuult kui päikest. Seega igati tore ilm Pärnu slalliks. Sel korral olid Pärnu sõbrad kavva võtnud uue formaadi, nimelt GPS speedivõistlus. Sõita sai kolme tunni jooksul, arvesse läks viis tulemust- 3 tunni jooksul läbitud distants, 2 sekundi suurim kiirus, 5x10sekundi suurim kiirus, 500 meetri läbimise suurim kiirus ja ühe tunni suurim keskmine kiirus.

Kuna tuul oli speedi seisukohalt vaadates ikkagi pigem vaikne, siis polnud purjevalikus küsimust, 8.4 ja kuna 100 Manta seda purje enam hästi ei kanna, siis läks käiku 125 Manta. Tuult oli umbes 8m/s, seega igati hea valik. Kahjuks oli chop päris arvestatav, kiirust sai arendada ainult muuli all, kus kohati tekkisid lainevahed, aga sealgi oli chopine ja enamuse ajast tuult vähem kui mujal.

Suurem osa Eesti surfareid on viimastel päevadel selgeks saanud jazzi definitsiooni (ehk kuidas on seotud jazz ja pohlad). Et kõik lühidalt ära öelda tulebki tunnistada, et võtsin võistlust väga jazzilikult, st jämmisin ehk sõitsin spontaanselt kolm tundi järjest kaldale tulemata. Põhirõhu panin lõppkiiruse saavutamisele, selleks sõitsin suhteliselt lühikesi otsi muuli all. Ilmselt sel korral spontaansus ja jämm lõpuni mõistlik polnud. Tagantjärele vaadates tundub, et oleksin pidanud tegema konkreetse tunnisõidu, nagu tegid Papa, Jürka ja Niine, lastes pikki otsi muulist Raekülla ja tagasi. Ilmselt nii oleksin saanud oluliselt parema tunnitulemuse. Samuti oleks ehk kasuks tulnud mingil hetkel ka 100 ja 7,6 komplekti kasutamine, usun, et oleksin lõppkiirusele need paar vajalikku kilti tunnis juurde saanud. Jämmimise tulemuseks oli võistluste suurim läbisõit (96 km), järgmisel korral olen siis targem ja panen kaks komplekti randa valmis.

Kokkuvõttes, väga lahe võistlus, uus asi, mis tundus kõikidele meeldivat. Suur tänu Pärnu Surfiklubi meestele, kes selle toreda ürituse läbi viisid. TULEMUSED

Veel meeldetuletuseks, homme toimub plaanitud aga siiski spontaanne jazzkontsert Pirital, oodatud on kõik jämmihuvilised!

Saartematk 2011

Traditsiooniline Team Jahe saartematk toimus 6-9 juulini, marsruudil Roosta-Vormsi-Hobulaid-Heltermaa-Saarnaki- Kõrgelaid-Puise. Sõit toimus idakaare tuulte meelevallas, seega kogu distants sai sõidetud allatuult. Viimaseks etapiks tuult ei jagunud ja nii tuli kasutada pukseerimisteenust.

Gränd seenioridest saavutas esikoha Vello Jurtom. Naistest osutus parimaks Intsu Malle, kuigi ega teistelgi viga polnud.

Palju õnne Jaano

Et meid ikka rohkem oleks. Koos surfata on alati lõbusam ja selle eest tänab Jahetiim südamest Jaanot, kes on tegude mees. 10.07.2011 sündis Jaano perre väike surfar, kelle tuuled ja lained pole veel sündinud, aga mees on juba olemas ja omal kohal ootamas suurt lainet.

Palju õnne tubli Surfari kasvatamisel ja püsi ikka lainel

Sinu Tiim